Põhjamaade Hirm- Viimane päike

nad ütlevad et see päike siin on selle maailma viimane ja samuti need kiired, mis langevad me pinnale on ühe nähtamatu hiiglase sisse end uputamas kes me elukiired neelab nagu peedita kustutajat ja seda valgusallikakokteili ta hoiab suures vankris kust ta seda endal kerre valab kui ta tuultes tantsib ja elust joobnult - elutransi sügavusse kukub kivina kaevu iseenda lõputusse upub seal, kus ta dimensioonid juppideks kõhus lõhkab ja areng saab alguse hiiglase südame põhjast sünd suudleb surma - surm on sünniga paaris algus puudutab lõppu ja rakust moodustub maailm eluring käivitub ja alustab jälle uue tsükli teda saadavad taevatrummide kosmilised rütmid ja selles äikse paukumises ja pikse karges mürinas juhhernaut elu teistkordselt ilma sünnitab piletina kätte, see tõstab katuse telgilt inimestele, kel tähtis on, kui keegi on keegi neile, kel templi elementides on üks armastus see, mis peidus me hinges ja mida poleks iial arvanud seda õõnestab kahtlus, sest ma pole tegelt ka mina, sest ajusi meil peseb iga emakeppija telekas tahan endaks jääda isegi kui võikalt kõlan sõjamaalingutes katkumas kolmandat korda nõiasõnad plus mind kannab fantaasia, mis lennutab mind sinna realitycheck - parasiidi tarbimiskultuuri allilma kus mugavuse pühahooned ja toote tootemid õhutavad üleküpsemist nagu kiirendusmootorid ja 60 minuti jooksul kõik me soovid lähvad täide kui ei läe, teeb tõde süsteemile ise pommihäire ja see lõpetab päeva, et valgus öö sügavusse varjata peale mida ärkab hiiglane viimasel karjamaal päike on tõusnud, loojund ja andnud palju valgust maailmale ajast, mil pidi valmima mu album sellest mul endal on siiralt kõige rohkem kahju sest eesmärgi täitmist olen ise kõige rohkem tahtnud meil kuupäevad venisid ja ei saanud detaile korda oli sõnu, mida pidasime ja neid mida sai ka murda